Parlamendiliikmete sooline jaotus on üheks tunnustatumaks indikaatoriks, millega mõõdetakse naiste ja meeste osalemist poliitiliste otsuste tegemise tasandil. Naiste poliitilise aktiivsuse hindamiseks arvestatakse ka naiste osakaaluga kandideerinute seas.

Parlamendisaadikute kõrval vaadatakse ministripositsioonide soolist struktuuri, see on  kõikjal väga sarnane – naiste esindatus võtmepositsioonidel on äärmiselt napp. Kaitse-, majandus- ja välisministrite hulgas on olnud ja on vaid üksikuid naisi väga vähestes riikides. Isegi ministeeriumides, mille haldusalas on keskmisest rohkem naisi – haridus, kultuur, sotsiaalkindlustus ja naisküsimused – on tippjuhtidest naiste osakaal väga madal. Naiste ja meeste osakaal paljudes, eriti suuremates omavalitsustes on naiste kahjuks.  Samas on kohaliku ja rohujuurte tasandi ettevõtlike inimeste hulgas pilt hoopis vastupidine - mitmetes riikides on naised väga aktiivsed kodanikuühendustes ning nende juhtimises. Selliste liikumiste kohta andmete saamine on märgatavalt problemaatilisem ülejäänud poliitiliste otsuste tasandite omast ning vajab vastavaid uuringuid, kuna ei peegeldu alati riiklikus statistikas.

Soolised erinevused esinevad ka kõrgemal tasemel majanduslike otsuste tegemises osalemisel. Rahandusministrite, pangajuhtide ja erasektori olulisemate valdkondade juhtide positsioonid on enamasti meeste käes, nagu administratiiv- ja juhtivtöötajate positsioonid maailmas üldse sageli.

Pekingi deklaratsiooni tegevuskava täitmiseks on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud indikaatorites, mis näitavad arenguid liikmesriikides. Indikaatorite kohta, mis näitavad arenguid naiste osaluse kohta poliitiliste otsuste tegemisel leiate rohkem infot SIIT.

Lisaks on Euroopa Liidus olemas pidevalt täiendatav andmebaas „Naised ja mehed otsustajatena“, mis katab valdkondi poliitikast majanduseni.

Naised parlamentides rahvusvaheline andmebaas

Naiste valimisõiguse kronoloogia

Naised otustamistasandil EL riikides

Eesti asub oma 19.8%-ga naiste osakaaluga parlamendis maailmas 71. kohal (3.12.2012 seisuga; Women in National Parliaments, IPU). 2001. a sügisel oli Eesti 17,8%-ga maailma riikide parlamentide seas 37. kohal (12.10.01, IPU).

ÜRO neljanda naiste maailmakongressi (4.-15. 09.1995, Peking) otsustes soovitati naisi kaasata otsuseid vastu võtvatesse kogudesse, sh parlamenti, vähemalt 30% ulatuses. 30% piiri ületas 2001. a. seisuga 9 riiki, 2005.a. 17 riiki ning 2012.a. seisuga 31 riiki (Women in National Parliaments, IPU).

Eesti on võrdlusalustest riikidest (150) oma tasemelt võrreldav Moldova ja Israeliga. (2012.a. detsembri seisuga), jäädes maha nii Leedust, Lätist kui ka Skandinaavia riikidest. Naiste osakaal Eesti Riigikogus jääb napilt alla ka maailma keskmise näitaja (20,3%).

Euroopa Nõukogu soovitab andmekogumist järgmiste tunnuste lõikes:

1. esindajateks valitud naiste ja meeste protsent parlamentides (riigiülene/riiklik/föderaalne/regionaalne) ning kohalikes assambleedes vastavalt poliitilisele parteile;
2. poliitilistest parteidest esindajateks valitud naiste ja meeste protsent parlamentides (riigiülene/riiklik) võrreldes esitatud kandidaatide arvuga (edukusnäitaja);
3. naiste ja meeste protsent nimetatud assambleede rahvuslikes delegatsioonides - Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressis – ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja foorumite rahvuslikes delegatsioonides;
4. naiste ja meeste protsent riiklikes, föderaalsetes ja regionaalvalitsustes;
5. nais- ja meessoost vanem-/nooremministrite arv liikmesriikide riiklike, föderaalsete ja regionaalsete valitsuste erinevatel tegevusaladel (portfellid/ministeeriumid);
6. kõrgeima ametiastmega nais- ja meessoost riigiteenistujate protsent ja nende jaotus erinevatel tegevusaladel;
7. nais- ja meeskohtunike protsent ülemkohtus;
8. naiste ja meeste protsent valitsuse poolt nimetatud organites;
9. naiste ja meeste protsent poliitiliste parteide otsustusorganites riiklikul tasandil;
10. nais- ja meesliikmete protsent tööandjate, töötajate ja kutseorganisatsioonides ning naiste ja meeste protsent nende otsustusorganites riiklikul tasandil.