NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: Valdkonda reguleeriv õigusruumПравовое пространство, регулирующее данную сферу

ÜRO

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud 10.detsembril 1948.a) mainib kõigi inimeste sünnipärast võrdsust ning ükskõik millisel alusel diskrimineerimise keelatust.

Artikkel 23 täpsustab:

  1. Igal inimesel on õigus tööle, töö vabale valikule, õiglastele ja soodsatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse eest.
  2. Igal inimesel on ilma igasuguse diskrimineerimiseta võrdsele tasule võrdse töö eest.
  3. Igal töötajal on õigus õiglasele ja rahuldavale tasule, mis tagab inimväärilise elatuse temale endale ja ta perekonnale ja mida vajaduse korral täiendatakse sotsiaalkindlustuse teiste vahenditega.
  4. Igal inimesel on õigus on luua ametühinguid ja oma huvide kaitseks ametühingutesse astuda.

Artikkel 24 sätestab ühtlasi selle, et igal inimesel on õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele, kaasa arvatud tööpäeva mõistlik lühendamine ja tasutav perioodiline puhkus.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud 16. detsembril 1966, Eesti suhtes jõustus pakt 21. jaanuaril 1992) sätestab kõigi võrdsuse seaduse ees. Meeste ja naiste võrdsete õiguste kohta, mida reguleerib ka eraldi artikkel, antud üldkommentaaris on öeldud, et artikkel 26 nõuab riikidelt, et tegutsetaks diskrimineerimise vastu avalikus ja erasektoris kõigil aladel.

 

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt keelustab diskrimineerimise nende õiguste kasutamise tagamisel, mida on nimetatud paktis endas.

ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (vastu võetud 18.12.1979, Eestis jõustus 19.01.1992) reguleerimisala katab lisaks ühiskondliku elu valdkondadele ka erasfääri. Lubatud on positiivsed meetmed parandamaks naiste üldist olukorda, samuti ajutine eelistav kohtlemine. Liikmesriike kohustatakse ka muutma naiste ja meeste sotsiaalseid ning kultuurilisi käitumismudeleid, saavutamaks eelarvamuste ning üht või teist sugupoolt ülemaks või alamaks pidavat suhtumist aluseks võtva praktika meeste ja naiste stereotüüpsete rollide kadumist.

ÜRO Naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooni komitee 26. istungjärgu soovitused Eesti valitsusele sätestavad muuhulgas soovitusi:

Korraldada teavituskampaaniaid traditsiooniliste stereotüüpide kaotamiseks ja rakendada vajalikke meetmeid:

a)  horisontaalse ja vertikaalse soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses,

     koolituses ja ümberõppes, töö- ja poliitikavaldkonnas

b)  töö- ja pereelu ühitamiseks

c)  nais- ja meestöötajate palgataseme erinevuste vähendamiseks

d)  naiste esindatuse tõstmiseks kõigil otsustamistasanditel

e)  kaudse soolise diskrimineerimise kaotamiseks naiste töölevõtmisel, edutamisel ja

     töölt vabastamisel

Eesti

Võrdõiguslikkust käsitlevad Eesti seadusesätted

Eesti Vabariik on ratifitseerinud peaaegu kõik peamised rahvusvahelised aktid, mis keelustavad (muuhulgas) soolise diskrimineerimise. Olulisemateks neist on:

  • ÜRO põhikiri (preambula),
  • Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artiklid 2, 3, 23, 24, 26),
  • Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (artiklid 2 p. 2, 3, 7, 10 p. 2),
  • ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
  • Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon Mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest,
  • Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (artikkel 14),
  • Euroopa Nõukogu täiendatud ja parandatud sotsiaalharta (2, 4, 20 ja 26, V osa artikkel E).

Eesti Vabariigi Põhiseadus, Euroopa Ühenduse õigus ning Eesti Vabariigi poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud keelavad soolise diskrimineerimise, kohustavad likvideerima olemasolevat soolist ebavõrdsust ning edendama soolist võrdõiguslikkust.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele ja näeb ette kohustuse õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel teiste inimeste õiguste austamise ja arvesse võtmise ning seaduse järgimise.

Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Põhiseaduse § 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse võttis Riigikogu vastu 7. aprillil 2004. aastal. Selle §5 sätestab, et otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine on keelatud, välja arvatud mõnedel erandjuhtumitel. Nii ei peeta diskrimineerimseks ka tööle saamisel või selleks vajaliku koolituse võimaldamisel erinevat kohtlemist isiku soo tõttu, kui sugu on teatud kutsetegevuse olemuse või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav nõue ning taolise erineva kohtlemise eesmärk on õigustatud ja nõue proportsionaalne eesmärgiga. Seaduse §6 määratleb tööelus aset leidva soolise diskrimineerimise kui olukorra, kus tööandja valib tööle või ametikohale, võtab tööle või tööpraktikale, edutab, valib väljaõppele või ülesande täitmiseks või saadab koolitusele ühest soost isiku, jättes kõrvale kõrgema kvalifikatsiooniga vastassoost isiku, välja arvatud juhul, kui tema tegevusel on kaalukad põhjused või see tuleneb sooga mitteseotud asjaoludest. Üldjuhul on keelatud ka töö- ja koolituspakkumised, mis on suunatud üksnes ühest soost isikutele.

Seaduse §11 määratleb ka riigi ja kohalike omavalitsuste kõrval ka tööandjate rolli naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendajana. Seejuures peab tööandja:

  1. tegutsema nii, et vabadele töökohtadele võetakse tööle mõlemast soost isikuid;
  2. võtma erinevatele ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi ning tagama neile edutamisel võrdse kohtlemise;
  3. kujundama töötingimused sobivaks nii naistele kui ka meestele ning tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi;
  4. hoolitsema, et töötaja on töökeskkonnas kaitstud seksuaalse ahistamise eest;
  5. teavitama töötajat käesolevas seaduses garanteeritud õigustest;
  6. andma regulaarselt töötajatele ja/või nende esindajatele asjakohast teavet meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta organisatsioonis ning võrdõiguslikkuse edendamiseks kasutusele võetud meetmetest.

Ühtlasi on tööandjal kohustus koguda soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis vajadusel võimaldavad asjaomastel institutsioonidel jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Veel sätestab seaduse §13, et diskrimineerimiskeelu rikkumise korral võib kannatanud isik nõuda kahju hüvitamist ning kahju tekitava käitumise lõpetamist, kusjuures kannatanu võib nõuda, et lisaks makstaks talle mõistlik rahasumma selle keelu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena.

Seaduse kommenteeritud ja näidetega varustatud versiooni leiab SIIT.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 67 esimese lõike kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas alates 2000. aastast muuhulgas ka soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.

Eestis tegeleb tööhõive valdkonna ning tööturuteenuste osutamisega Töötukassa ning selle piirkondlikud osakonnad.

Töölepingu seadus

Reguleerib Eestis tööandja ja töövõtja omavahelisi suhteid, sh puhkuse, palga, tööaja korraldamist. Seal on kehtestatud ka töötajate õigused raseduse sünnituse ja perekohustuste täitmisega ning eritingimused vanemaks olemise ja puhkuse saamise osas. 

 

Vanemahüvitise seadus

Selle seaduse eesmärk on soodustada töö- ja pereelu ühitamist. Vanemahüvitisega säilitatakse lapsevanemale eelmise kalendriaasta keskmine töötasu, kuna vanem katkestab seoses lapse eest hoolitsemisega ajutiselt töötamise. Õigus vanemahüvitisele on kõikidel vanematel, nii emadel kui isadel. Vanemahüvitist makstakse 435 päeva. Kui emal ei olnud õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, makstakse vanemahüvitist kuni lapse 18 kuu vanuseks saamiseni.

Rohkem infot Vanemahüvitise seaduse kohta leiad SIIT.

+372 626 9181