NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: Tööhõives osalemineУчастие в трудовой занятости

Rääkides töötamisest, tuleb esmalt eristada, kas hetkel mittetöötav inimene otsib tööd ja on valmis tööle asuma, või on mittetöötamine ehk majanduslik mitteaktiivsus selle inimese jaoks selge eelistus.

Mõisted “tööjõud”, “majanduslikult aktiivne elanikkond”, “majanduslik aktiivsus” ja “osalemine majanduselus” viitavad kõik samale “majanduslikult aktiivse elanikkonna” rahvusvahelisele definitsioonile. Statistikas kasutatakse pigem mõistet “majanduslik aktiivsus” kui “töö”. Majandusliku aktiivsuse definitsiooni on aastate jooksul laiendatud nii, et see hõlmaks tööjõu pakkumist kaupade ja teenuste tootmiseks, nagu seda määratletakse ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvamajanduse arvepidamise süsteemis (ÜRO RAS). Majanduslikult aktiivse elanikkonna hulka kuuluvad nii isikud, kes toodavad kaupu ja teenuseid, kui ka need, kes tahavad ning on vabad neid tootma, kuid kes seda tegelikkuses ei tee. ÜRO RAS liigitab antud mõiste alla turule suunatud kaupade ja teenuste tootmise ning oma tarbeks kaupade tootmise majapidamistes, kuid jätab välja majapidamistes oma tarbeks tasuta toodetavad teenused. Niisugustele teenustele viidatakse tavaliselt kui “majapidamistöödele”, kuhu kuuluvad sellised tegevused, nagu toidu valmistamine, koristamine ning laste ja teiste pereliikmete eest hoolitsemine.

ILO defineerib majanduslikku aktiivsust kui “igasugust tasu eest või tulu eemärgil tehtavat tööd” ning täpsustab, et majanduslike kaupade ning teenuste tootmise alla kuulub põllumajandussaaduste tootmine ja töötlemine ning muude kaupade tootmine oma tarbeks.

Kuigi majanduslikult aktiivsete naiste osakaal on viimastel aastakümnetel kasvanud, on kõikides maailma regioonides naiste osalus majandustegevuses olnud ning on ka praegu suuresti alahinnatud ning ei hõlma tasustamata majapidamistöid.

Regini (Regini 2000 lk 11) sõnul on tööturg traditsiooniliselt olnud üks enam reguleeritud valdkondi Lääne majandussüsteemides, olgu siis tegemist seaduse ja riigi administratiivaparaadipoolse regulatsiooniga, kollektiivsete kokkulepetega, korporatiivsete süsteemidega, mis kaasavad sotsiaalpartnereid tööturupoliitika kujundamisse, või sidemetevõrgustikuga, mis piirab tööturuosalejate käitumist. Erinevalt USA küllalt avatud tööturust on Euroopa riikide tööturge käsitletud üldiselt reguleerituma ja jäigemana (Esping-Andersen, G 1995; Regini 2000; Kalleberg 2000 jpt) ja see on ka põhjus, miks just Euroopas väidetavalt vajatakse suuremat paindlikkust, kuigi kohtulahenditele toetudes on ka tõdetud (Kalleberg 2000 lk 355), et USA tööturu paindlikkust on ilmselt mõnevõrra üle hinnatud ning tegelikult kvalitatiivseid erinevusi Euroopa ja USA tööturu hõive- ja töötasupaindlikkuses ei olegi.

Kalleberg (Kalleberg 2000, lk 344-347) esitab viimase veerandsajandi kolm peamist käsitlust tööturu struktuurist:

  • dualismi kontseptsioon, mis tuli käibele 1960. aastate lõpus ja lähtub ideest, et on olemas ühest küljest heade ja stabiilsete töökohtade ning kvalifitseeritud tööjõuga n-ö primaarne tööturg ning selle kõrval sekundaarne tööturg, kus madalapalgaliste, ebakindlate ja üldiselt halbade töökohtade pärast konkureerivad vähese ettevalmistusega töötajad;
  • segmenteeritud tööturu kontseptsioon, mis arenes 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alul ja mille kohaselt samaaegselt eksisteerib mitu olemuslikult erinevat, vastastikku suhteliselt suletud tööturgu, kas siis ametiala või majandussektori siseste turgudena või ka konkreetsete ametikohtade ja organisatsioonide lõikes;
  • paindlikkuse kontseptsioon, mis töötati välja vastusena 1980. aastatel asetleidnud majanduskasvu aeglustumisega kaasnenud kiiretele muutustele turul ja kõrgele tööpuudusele mitmes arenenud tööstusriigis ja mis käsitles dünaamilisi muutusi tööturu struktuurides, pannes rõhuasetuse nende restruktureerimisele, et muuta süsteemi paindlikumaks.

Kahekümnenda sajandi viimane kümnend tõi kaasa olulised muutused Eesti tööturul.

Nähtus, mida 1980-ndate lõpus praktiliselt Eestis polnud, oli töötus. Kuid 1990-ndate alguses tööhõive vähenes, kusjuures naiste osalemise määr langes enam kui meeste oma. Üks põhjus oli see, et suurettevõtete sulgemisel kaotasid paljud naised oma töö. Teine oluline põhjus oli kindlasti tagasipöördumine traditsiooniliste soorollide juurde, paljud naised kasutasid enne puudunud võimalust jääda koju lapsi kasvatama. Osalise tööajaga töötajate hulk suurenes ja see protsess on omasem just naistele. Ettevõtlusesse asumisel olid aga mehed aktiivsemad, neid oli kolm korda rohkem võrreldes naistega. Mitmed uurimused näitavad, et naistel on meestega võrreldes vähem enesekindlust ja usku oma ärivõimetesse.

1998. aasta tööjõu-uuringu andmed kinnitasid, et oli kasvanud lühiajaliste töötute osakaal, kusjuures meeste hulgas oli nende osatähtsus mõnevõrra suurem (ulatudes ligikaudu 2/5-ni) võrreldes sama näitajaga naiste seas. Teisalt aga oli naiste hulgas taas pikaajaliste töötute osakaal suurem. Alates 1998. aastast on meeste töötus hüppeliselt kasvanud, eriti pikaajaliste töötute osas, samuti vähenes tööhõive 2000. aastani. Naiste puhul stabiliseerus ja peatus tööhõive langus varem. Sellest võis järeldada, et peale suuri muutuseid ühiskonnas ja majanduses on naised meestest paremini uue situatsiooniga kohanenud.

Viimaste aastatega on olukord tööturul paranenud, enamus töötuse näitajaid on võrreldavad Euroopa Liidu keskmisega. Samas 2008.-2009.a. majanduslangus kasvatas töötuse taset märkimisväärseks. Kriisi ajal suurenes meeste tööpuudus kõrgemaks kui naistel, sest nende töökohad oli kiirelt kokkutõmbuvates sektorites, kinnisvara, ehitus, tööstus. Naistel aga oli enam töökohti teenindussfääris ning avalikus sektoris, kus töökohad nii kiiresti ei kadunud.

See, et naisi on töötute hulgas vähem, on suhteliselt ebatraditsiooniline terves Kesk- ja Ida- Euroopas. Ühe võimaliku selgitusena nähakse naiste suuremat mitteaktiivsust. Naiste mitteaktiivsusel on palju erinevaid põhjuseid: naised omandavad haridust meestest kauem (rohkem), naised jäävad lastega koju enne sisenemist tööturule, tavaliselt on naised need, kes jäävad abi vajava lähedasega koju. Hiljem on juba raskem tööturuga liituda, omandatud kogemused võivad osutuda iganenuks, ilma töökogemuseta on raske tööd leida.

+372 626 9181