NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: NaisettevõtlusЖенское предпринимательство

Naisettevõtlus on Eesti jaoks suhteliselt uus nähtus, esimesed naisettevõtjad said tekkida alles seoses üleminekuga turumajandusele 1990. aastate algusest. 2011. aastal oli hõivatud naistest ettevõtjaid 5,0% meestest 11,5%. See teeb naiste osakaaluks ettevõtjate seas umbes ühe kolmandiku, mis on võrreldav teiste arenenud riikide vastavate näitajatega. Kuigi naised moodustavad elanikkonnast tavaliselt veidi üle poole, on nende alaesindatus ettevõtjate seas probleemiks, millesse püütakse mitmete meetmete abil sihipäraselt sekkuda nii Euroopas kui mujal maailmas. Sekkumine eeldab alaesindatuse põhjuste tundmist ja abinõude sihipärast kavandamist.

Naiste-meeste ettevõtlusalast positsiooni uurides on jõutud järeldusele, et paljud probleemid ettevõtlusega alustamisel ja ettevõtte arendamisel on naistele ja meestele ühised, samas avalduvad nad naiste puhul märksa teravamalt. Väidet on kergem mõista, analüüsides naiste positsiooni ühiskonnas tervikuna.

Traditsioonilised soorolliootused ning nn “sugupoolte kokkulepe”, millega naistele ja meestele omistatakse erinevaid töid ja väärtust, vastutust ja kohustusi takistavad naiste sotsiaal-majanduslikus elus osalemist ning nende mitmekülgset eneseteostust, sh ka ettevõtluses. Naiste ettevõtlusaktiivsust pärsivad soospetsiifilised aega ja energiat nõudvad kohustused, mida meestel pole. Lisaks on naistel meestega võrreldes üldjuhul erinevad probleemid ligipääsul ettevõtluse seisukohalt kriitilise tähtsusega ressurssidele nagu

  • aeg, mida naistel on perekohustuste tõttu vähem;
  • kapital, kuna meeste kätte on koondunud rohkem varasid ja kinnisvara;
  • võrgustikud, mille puhul meestel on rohkem toetavaid võrgustikke strateegilist informatsiooni omavate võtmeisikute hulgas; naistel rohkem perekeskseid hoolitsemisega seotud võrgustikke, kuhu investeeritud aeg, raha ja jõupingutused ei anna ettevõtluse seisukohast positiivset väljundit;
  • koolitus ja info, millele ligipääsu mõjutab naiste väiksem vaba aja ressurss perekohustuste tõttu, transpordi halvem kättesaadavus, eriti maapiirkondades jne.

Ülaltoodut kinnitavad ka Eestis läbiviidud naisettevõtlusuurimused (vt Uurimused), mille põhjal võib väita, et  naiste probleemid ettevõtlusega alustamisel/tegelemisel keskenduvad alljärgnevatele valdkondadele:

  • raskused töö ja pereelu ühitamisel
  • raskused stardikapitali hankimisega laenugarantiide puudumise tõttu
  • ettevõtlusoskuste nappus
  • halb turunduskanalite kättesaadavus (eriti maal)
  • toodete kvaliteeti mõjutav kehv ressursibaas
  • paindlike tugiprogrammide puudumine
  • väljajäetus mõjukatest ärivõrgustikest
  • eeskujude vähesus
  • ebaõnnestumiskartus
  • üldise psühholoogilise taustana arusaamine, et meestega võrdväärseks konkureerimiseks peab olema meestest võimekam.

Ebavõrdsust põhjustav tööturu sooline segregatsioon, tööde eristumine naiste ja meeste töödeks ning naiste madalam positsioon kanduvad üle ka ettevõtlusse: naised tegutsevad eelkõige väike- ja mikroettevõtluses ning on koondunud traditsioonilistesse “naiste valdkondadesse” nagu jaekaubandus, haridus ja koolitus, tervishoid ja sotsiaalabi, hotellid ja toitlustamine ning kosmeetika ja iluteenindus, kus sissetulekute tase on madalam. Ilmneb küll tendents tegevusvaldkondade mitmekesistumise osas, kuid  muutused on veel aeglased.

Naisettevõtja institutsioon on veel loomisel. Siiani on naisettevõtjat konstrueeritud mehe kui normi kaudu, mille puhul rõhutatakse naisettevõtja:

  • suuremat riskikartust,
  • väikest tegevusmahtu,
  • tegutsemist madalama ühiskondliku prestiižiga valdkondades
  • suuri raskusi töö ja pereelu ühildamisega,
  • välise toetuse vajadust,
  • erinemist tavalisest töölkäivast naisest.

Sellise rõhuasetusega marginaliseeritakse naisettevõtlust tervikuna ning vähendatakse selle väärtust ühiskonna jaoks. Tegemist on naisettevõtja ja naisettevõtluse kuvandi loomise küsimusega. Naisettevõtja on riigi jaoks äärmiselt oluline ressurss. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt 2001. aastal läbiviidud naisettevõtlusuurimuse kohaselt on naisettevõtja keskmisest naisest kõrgemalt haritud, ühiskondlikult aktiivsem, suuremate sissetulekutega ning  väärtustab eetilist äritegevust. Naisettevõtlus etendab suurt rolli:

  • töökohtade loomisel  ning tööpuuduse vähendamisel,
  • majanduskasvu edendamisel ja majanduse mitmekesistamisel,
  • paindliku töötegemise võimaluse loomisel iseendale, mis hõlbustab töö- ja perekohustuste tasakaalustamist ning vähendab riigi sotsiaalkoormust,
  • tööturu nii horisontaalse kui vertikaalse soolise segregatsiooni vähendamisel,
  • naiste majandusliku iseseisvuse ning sotsiaalse kindlustatuse tagamisel,
  • naise eneseteostuse võimaldamisel,
  • naiste staatuse tõstmisel ühiskonnas,
  • meeste-naiste ebavõrdsuse vähendamisel tervikuna.

UNECE (ÜRO Euroopa Majanduskomisjon) 2003. aasta raport “Naisettevõtlus Ida-Euroopas ja SRÜ maades”, milles tehakse viiteid ka naisettevõtluse olukorrale Eestis, rõhutab naisettevõtluse edendamise vajadust paljude valdkondade poliitikate ja vastavate institutsioonide kaudu ning juhib tähelepanu sootundlike edendusmeetmete vajadusele,  aitamaks naistel ületada soospetsiifilisi barjääre ettevõtlusega tegelemisel.

Eesti ettevõtluspoliitika 2007-2013 on riiklik arengukava, mis ei käsitle naisi eraldi spetsiifiliste vajadustega sihtgrupina, keda peaks eesmärgipäraselt toetama. Rahvusvaheliselt on aktsepteeritud ÜRO ja Euroopa Liidu poolt rakendatud seisukoht, mille kohaselt naistel ja meestel on erinevad sugupoolevajadused, mida tuleb arvestada ettevõtlusprogrammide väljatöötamisel ning naisettevõtluse edendamisele suunatud meetmete kavandamisel. Kõrvuti sootundliku ettevõtluspoliitikaga rakendatakse naiste ettevõtlusaktiivsuse suurendamisel ulatuslikult positiivseid meetmeid, konkreetselt naistele suunatud programme ja projekte.

Vt ka Põhilised poliitikavahendid ja Meetmed

+372 626 9181