NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: Rahvusvahelised konventsioonid ja siduvad dokumendidМеждународные конвенции и обязывающие документы

Rahvusvaheline tasand

Inimõiguste ülddeklaratsioon on nii ÜRO kui 20. sajandi teisel poolel ratifitseeritud põhiliste inimõiguste konventsioonide alustekstiks. Kuigi mainitud deklaratsioon ei käsitle poliitikas osalemist soolisest vaatenurgast, sätestab dokumendi preambula naiste ja meeste võrdsed õigused põhiliste inimõigustena ning taotleb nende tegelikku tunnustamist ja järgimist liikmesriikide elanike ja valitsuste poolt.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, (Covenant on Civil and Political Rights- CCPR) mis jõustus 1976. aastal sätestab naiste ja meeste võrdse õiguse ja võimaluse hääletada ning olla valitud (artikkel 25, lõige b).

Rahvusvaheline majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste konventsioon (International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights- ICESCR) sätestab samuti naiste ja meeste võrdse staatuse nõude.

Euroopa tasemel on soolise diskrimineerimise keeld sätestatud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsioonis.

1979. aastal avati allkirjastamiseks ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (Convention on the Elimination of All Forms of Discrimination Against Women. CEDAW)  (RT II, 1995, 31). Sellega sätestati esimest korda rahvusvahelises ulatuses valitsuste roll ja kohustus kasutada kõiki nõuetekohaseid meetmeid naiste võrdse osalemise tagamisel poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Konventsioonis eristatakse selgelt naiste ja meeste õiguslikku ja tegelikku võrdsust ning lubatakse positiivsete erimeetmete kasutamist olukorra muutmiseks.

Paljud maailma riigid, sealhulgas mõned Euroopa riigid, on konventsiooni kindlatesse artiklitesse piiravaid tingimusi lisanud. Sealjuures pole ükski Euroopa riik lisanud taolisi tingimusi artiklisse 7 võrdse esindatuse kohta poliitilises otsustusprotsessis või artiklisse 8 naiste ja meeste võrdse võimaluse kohta esindada valitsust rahvusvahelisel tasandil ning osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös.

Eesti ühines nimetatud konventsiooniga 1992. a.

Konventsioon sätestab sellega liitunud riikidele muuhulgas kohustuse rakendada kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus, eelkõige aga kindlustada naistele meestega võrdsetel tingimustel õigus:

a)  hääletada kõikidel valimistel ja avalikel referendumitel ning olla valitud kõigisse avalikult valitavatesse organitesse;

b)  võtta osa valitsuse moodustamisest ja tema poliitika teostamisest ning olla riiklikel ametikohtadel, samuti õiguse teostada kõiki riiklikke funktsioone riigivalitsemise kõigil tasanditel;

c)  võtta osa valitsusevälistest organisatsioonidest ja assotsiatsioonidest, mis tegelevad riigi ühiskondliku ja poliitilise elu probleemidega.

Samuti on riiklik kohustus rakendada kõiki vastavaid abinõusid, et tagada naistele võimalus võrdsetel tingimustel meestega ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta esindada oma valitsust rahvusvahelisel tasemel ja võtta osa rahvusvaheliste organisatsioonide tööst (8. artikkel);

Riiklik tasand

Rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine soodustab naiste ja meeste võrdväärsuse tunnistamist ühiskonnas. Samas ratifitseerimine ilma toetavate siseriiklike õigusnormideta ei suuda tavaliselt probleemi lahendada.  Ka võrdsema poliitilise esindatuse saavutamiseks peavad välislepingute eesmärgid olema integreeritud siseriiklikesse õigussüsteemidesse.

Soolise diskrimineerimise keeld on tavaliselt sisse kirjutatud riikide põhiseadustesse. Mõned Euroopa riigid, nagu Belgia, Prantsusmaa ja Itaalia on konstitutsiooniliselt sätestanud soolise pariteetsuse nõude.

Põhiseadustest madalama taseme seadused tagavad põhiseaduslike printsiipide rakendamise konkreetsemate meetmetega.

Naiste poliitilise esindatuse suurendamiseks saab valimis- või erakonnaseadustes sätestada kvoodisüsteemid.

Eristada võib kolme tüüpi kvoodisüsteeme:

  1. Konstitutsioonilised kvoodid – kus puuduvad tavaliselt konkreetsed arvulised näitajad, kuid on sätestatud sugude võrdne  poliitiline esindatus (näiteks Kreekas, Prantsusmaal).
  2. Valimisseaduste kvoodid, milles on kehtestatud määrad parteinimekirjas esitatud kandidaatide soolisele kuuluvusele kas näiteks  minimaalselt 40%-lise või maksimaalselt 60 %-lise osaluse kehtestamisega või nõudes nais- ja meeskandidaatide vaheldumisi esitamist valimisnimekirjades (Belgia, Prantsusmaa, Mehhiko jt).
  3. Erakonnasisesed kvoodid, mida parteid rakendavad vabatahtlikult ja mida maailmapraktikas kõige enam kasutatakse (esimesena rakendati Norras 1970-tel, seejärel teistes Põhjamaades ja Lääne-Euroopas, mõnedes endistes Ida-Euroopa riikides: Ungari, Sloveenia jt.

Rohkem infot kvootidest võib leida rahvusvahelisest andmebaasist.

Erinevaid lähenemisi kvootidele Euroopas

Eestis on soolise võrdõiguslikkuse seadusega (RT I ,21.04.2004, 27, 181) sätestatud mõlema soo esindatuse nõue riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste poolt moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes nimetatavates kollegiaalsetes kogudes.

Osalemine poliitikas on seotud erakonnaseaduses (RT I 1994, 40, 654) ja valimisseadustes (Vabariigi Presidendi valimise seadus. RT I 1996, 30, 595; Riigikogu valimise seadus. RT I 2002, 57, 355; kohaliku omavalitsuse volikogu seaduses. RT I 2002, 36, 220; Euroopa Parlamendi valimise seaduses. RT I 2002, 36, 220) sätestatud normidega. Eelpooltoodud seadustes loob de jure piiranguid vaid vanus, kodakondsus ja/või Eesti vabariigis elamise aeg.

Erakondade ja valimistega seotud seaduste kohta vaata Riigiteatajast ja Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt.

+372 626 9181