NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: Naiste õigus valida ja olla valitudПраво женщин избирать и быть избранными

Naiste osalemise üle avalikus elus on arutatud juba enne meie ajaarvamist. Kui näiteks Platon tunnistas naiste ja meeste poliitilisi võimeid enam-vähem võrdseteks, siis Aristoteles väitis, et naised ei saagi poliitilises elus osaleda, sest neil pole kunagi võimalik leida majapidamistööde ja lastekasvatamise kõrvalt piisavalt vaba aega. Sama seisukohta jagas põhimõtteliselt ka Machiavelli.

Jean-Jacques Rousseau, Pranstuse revolutsiooni mõtete eelkäija 18. sajandil, kes kõneles isikuvabadusest ja üheväärsusest, arvas naiste kohta et, “naise saatus on mehele meeldida ja olla kasulik” ning leidis, et naiste osalemine poliitilises elus lõhuks kogu sotsiaalse struktuuri.

J. Stuart Mill, kelle tööd 1860-tel naisliikumisele laialdast mõju avaldasid, järgis aga Platoni ideid rõhutades, et tänu valimiskonkurentsile eraldatakse sobimatud naiskandidaadid niikuinii, kui aga mõni sobimatu ka pääseks esinduskogusse, siis see ei tekitaks suuremat kahju, sest sobimatuid mehi on sinna samuti sattunud.

Üldise valimisõiguse järk-järgulise kehtestamise käigus lubatigi esialgu vaid meestel hääletada. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel vara-omanikest meestel. Varanduslik tsensus kadus 19. sajandi algul.

Naisliikumise algusajaks Euroopas loetakse 19. sajandi keskpaika. 19. sajandi alguses  alanud tööstusrevolutsioon võimaldas seni vaid koduses majapidamises hõivatud olnud naistel tegevust leida väljaspool kodu, saada haridust, teenida ise elatist ja seeläbi iseseisvuda. Õigus hääletada ja kandideerida kõigil valimistel oli naisõiguslaste põhinõudmiseks 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel.

Naised said valimisõiguse riigi esindusorganisse valimisel alles 20. sajandil või veidi varem (Uus-Meremaal 1893. aastal, Soomes 1906. aastal, Norras 1907. aastal, Eestis 1917. aastal). 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopas said naised õiguse hääletada vaid mõnes riigis. Pärast Esimest maailmasõda laienes see õigus mitmetele teistele Euroopa riikidele; ehkki paljud riigid pidid ootama Teise maailmasõja lõpuni ning isegi kuni 1970-80-ndate aastateni nagu nt Šveits. Vaata lisaks: Naiste valimisõiguse kronoloogia.

Tänapäeval ei arutleta suuremas osas maailmas enam naiste poliitiliste õiguste üle ega seata avalikult kahtluse alla ka nende sobivust poliitikasse. Üha enam hoopis arutletakse hoopis selle üle, et naiste esindatust poliitikas ja juhtimistasanditel on vaja tõsta ning kuidas seda tegema peaks.

Vaatamata enam kui sajas maailma riigis tunnistatud naiste poliitilistele õigustele, rahvusvahelistes lepingutes sätestatud normidele, riikide poolt alla kirjutatud tegevusplatvormidele ja deklaratsioonidele, on naised endiselt kõrvale jäetud poliitilistest otsustusprotsessidest ning alaesindatud avaliku võimu positsioonidel.

Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu andmetel on 2012.a. seisuga ainult Põhjamaade parlamentides 42 % -line naiste osakaal. Euroopa keskmine näitaja on 22 %. Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas on naisi parlamentides 24 %, Aasias 20% ja Aafrikas 19%, Vaikse ookeani piirkonnas 13% ja Araabiamaades 15 %.

+372 626 9181