NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: Üldharidus ja kutseharidusОбщее и специальное среднее образование

Ülemaailmselt peetakse soolise võrdõiguslikkuse indikaatoriks haridusvaldkonnas poiste ja tüdrukute suhtarvu hariduses osalejate ja koolilõpetajate hulgas kõikidel haridustasanditel. Paljudes riikides jääb koolis käivate tüdrukute arv poiste omale selgelt alla ja seega on peamiseks eesmärgiks poiste ja tüdrukute võrdse osaluse saavutamine. Euroopa riikides, ja sealhulgas Eestis, on see vahe väike, kuid paljudel juhtudel esineb tendents, kus poiste osalus jääb tüdrukute omale alla ja poiste koolist väljalangevus on suurem.

Samal ajal varjavad üldised võrdsed osalusmäärad siiski kehtivaid ebavõrdsusi konkreetsetes valdkondades: isegi kui tasakaal on saavutatud kvantitatiivselt, esineb jätkuvalt kvalitatiivne ebavõrdsus kõrgematel haridustasemetel, kuna tüdrukuid ja poisse “suunatakse” erinevatele erialadele. Näiteks on tüdrukute osalus tüüpiliselt madalam infotehnoloogia erialadel ja poisse on vähem humanitaar-, haridus- ja kultuurierialadel, mõningates riikides ka meditsiinis ja sotsiaaltöö erialal.

Eestis kehtib koolikohustus kuni 17. eluaastani.  1990ndatel ja 2000ndate aastate algupoolel iseloomustas Eesti haridussüsteemi suur õpilaste väljalangevus põhikoolist (2.5-3.5% õpilaste üldarvust), kelle seas kaks kolmandikku olid poisid. Põhikooli katkestamine on väga suuri sotsiaalseid riske kaasa toov sündmus. Töö leidmise võimalused kahanevad ning sageli tekivad mitmed sotsiaalsed probleemid – vaesus, narkomaania, alkoholism jne.

2000. aastate lõpust alates on riiklikud pingutused põhikooli katkestajate arvu vähendamiseks hakanud vilja kandma. Tänu individuaalsetele õppekavadele jt meetmetele on põhikooli katkestajate hulk (ning poiste osakaal nende seas) märkimisväärselt kahanenud. Kuid siiski katkestas 2009/2010 õppeaastal põhikooli 1% õppivatest noormeestest ning 0.5% tütarlastest. Poiste osakaal põhikooli katkestajate seas on endiselt oluliselt kõrgem kui tütarlaste seas ning seega on tegemist soospetsiifilise probleemiga. Tuleb märkida, et neid, kes lähevad haridussüsteemist kaduma enne koolikohustusliku ea täitumist, on tuntav vähemus. (Andmed: Haridusministeerium).

Hariduse sooline tasakaalustamatus ilmneb selgelt läbi terve haridustee. Alljärgnev on 2008. a statistikal põhinev ülevaade. Nii lasteaedades kui kolmes esimeses kooliastmes oli pilt poiste-tüdrukute osakaalu osas küllalt sarnane: poisse oli kõigis astmetes rohkem umbes 1300–1500 võrra, sh põhikooli viimases astmes (poisse 22 220 ja tüdrukuid 20 479). Gümnaasiumiastmes tekkis äkiline 4839 inimese suurune vahe noormeeste kahjuks (noormehi 13 213, neide 18 052). (Allikas: Tiiu Kuurme “Pilguheit soolisele tegelikkusele Eesti haridussüsteemis”. Teel tasakaalustatud ühiskonda II. Sotsiaalministeerium, 2010).

Üks põhjus noormeeste “kadumiseks” on kutseharidus, sest üldharidusest liiguvad kutseharidusse pigem poisid. Seda võib oletada nii põhikooli katkestajate kui ka gümnaasiumis jätkajate soo põhjal. Defineerimata baasharidusega kutseõppes, mis on mõeldud põhikoolist väljalangenud õpilastele, on poisse tunduvalt rohkem kui tüdrukuid. Viimastel aastatel on seal poisse olnud 85–90%. Ka varasematel aastatel on seal olnud poisse tunduvalt rohkem kui tüdrukuid. Põhiharidusjärgses kutseõppes on poisse peaaegu kaks korda rohkem kui tüdrukuid. See seletab ka, miks üldhariduses väheneb poiste arv just üheksandast klassist kümnendasse minekul. Protsentides on kutseharidust omandama minevaid poisse rohkem kui tüdrukuid. Olukord on vastupidine aga keskharidusjärgses kutseõppes, kus õpib rohkem tüdrukuid kui poisse – tüdrukuid on seal 60%. (Allikas: Rain Leoma “Hariduselus naised spurdivad, mehed sörgivad?”. Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?. Statistikaamet, 2011)

+372 626 9181