NAISTE JA MEESTE VÕRDÕIGUSLIKKUS     |     Vali keel: TeadusНаука

Üldharidussüsteemi kõrval on Eestis täheldatav feminiseerumistendents ka kõrghariduses ja teaduses. Ülikooli õppima asunutest olid 2007. aastal 70% naisüliõpilased. Teadusasutustes kasvab naissoost töötajate osakaal – Eesti teadlastest olid 2007. aastal 48% naised (EC 2008, 26).

Kuid naiste esindatus teadushierarhia eri osades on väga erinev. Leidub erialasid, kus naisteadlasi ja isegi naisüliõpilasi on väga vähe, näiteks mõnedes inseneriteadustes ja füüsikas. Paljudel teadusaladel on probleemiks see, et noored võimekad naised takerduvad karjääriteel, jõudmata teadushierarhia kõrgematele astmetele – nad kas jäävad pikaks ajaks assistentideks, teaduriteks ja lektoriteks (Eestis moodustavad lektorite ja teadurite kategoorias naised 55%, vanemteadurite ja dotsentide kategoorias 40%, professorite ja juhtivteadurite hulgas 18% (EC 2009, 96)) või nii-öelda lekivad süsteemist välja ja leiavad rakenduse teistel elualadel. Füüsikas ja insenerialadel ei kehti niisugune mudel seepärast, et neid alasid tüdrukud üldse õppima ei kipu.

Põhjusi, miks see nii on, on Eestis uuritud mitme üle-euroopalise projekti raames, näiteks Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi projektid BASNET, UNICAFE ja UPGEM.

Peamised asjaolud, mis tõrjuvad noori andekaid naisi teadusest, on teadusasutuste spetsiifiline töökultuur ja -keskkond: raske on ühendada uurimistööd ja pereelu. Eksperimentaalteaduses on pikad tööpäevad, sisuline areng on väga kiire, mistõttu on perekohustuste tõttu töölt ajutiselt eemalolijal paratamatult raske hoida ennast asjadega kursis, reeglina ei ole võimalik töötada osakoormusega.

Et teadustöö rahastamine on projektipõhine ning õppejõudude töölepingud ülikoolides tähtajalised – mida noorem spetsialist ja madalam aste hierarhias, seda lühem on lepinguperiood –, siis hirmutab (tulevasi) lapsevanemaid majanduslik ebakindlus. Ka teaduses hädavajalik rahvusvaheline mobiilsus ei toeta pere- ja tööelu ühitamist.

Töökultuuril on veel üks oluline tahk: väärtused, hoiakud, ootused ja stereotüübid. Insenerialadel ja füüsikalistes teadustes valitsevad mehelikud teadlasekuvandid. Tulevastel üliõpilastel on raske leida naissoost eeskuju, kellega samastuda, keda silmas pidades oma erialavalikut õigustada. Projekti UPGEM raames küsitletud füüsikutest rõhutasid mitmed mehed ja naised teaduse sooneutraalsust, ometi tundus see olevat pigem n-ö jaanalinnuhoiak – soolisuse mahavaikimine ei tähenda muud kui lihtsalt traditsioonilise meheliku töökultuuri vaikimisi omaksvõttu.

Sellest, et teadusele omane töökultuur on mehelik, annab tunnistust naiste puudumine otsustus- ja esinduskogudest. Ühelt poolt ei ole kahtlustki, et paljudel Eesti naisteadlastel on olemas pädevus, osalemaks mis tahes esindus- ja otsustuskogudes kui tahes kõrgetel positsioonidel, sest ligi viiendik kõigist professoritest on naised, Eesti Vabariigi teaduspreemiate saajate hulgas on igal aastal olnud naisteadlasi. Grantide saamisel on naised niisama edukad kui mehed. (Allikas Endla Lõhkivi “Naised teaduses”. Teel tasakaalustatud ühiskonda II. Sotsiaalminsiteerium, 2010)

+372 626 9181